Olukorras, kus me tajume, et keegi meid mentaalselt ründab (olgu see siis verbaalselt või kirja vahendusel), edastavad meie ajus olevad närvirakud, taju põhise impulsi. Murdosa sekundite jooksul impulss transformeeritakse reageeringuks konkreetsele olukorrale. Reageeringut mõjutavad inimese väärtussüsteem, enesekindlus, isikutüüp ja suhtelähedus tajutud „ründajaga“.
Neid võimalikke inimeses aset leidvaid käitumisstsenaariume vaatlen ma üldistatult.

„Põgene 1”

Käitumuslikult väljendan oma nõustumist teise osapoole minuga mitte ühtivate seisukohtade või süüdistustega (näiteks vastused: „eks ta ole“, „ja-jah“), samal ajal sisemiselt neid mitte mõistes. Väline aktsepteering ei ole seotud sisemise aktsepteeringuga. Oluline on siinkohal jälgida, kas inimeses tekib ka sisemine trots vastanduva või süüdistava inimese suhtes, destruktiivne emotsioon, mis hilisemas suhtlemises konkreetse inimesega, kellega konflikt või arusaamatus on tekkinud, kutsub esile käitumise, kus seda inimest hakatakse vältima või tema vastu vimma pidama.

„Põgene 2”

Vaikin, ei väljenda verbaalselt mingit arvamust, samal ajal vaikimine käitumuslikult on arvamuse ilminguks, iseasi, kas teine osapool seda vaikimist tõlgendada oskab. Vastandumise, arvamuste kokkupõrke olukorras, vaikimisega reageerimine, tähendab kapseldumist, mitte-nõustumist ja taaskord on väga oluline aru saada, mis hakkab toimuma inimese siseelus. Millist dialoogi inimene iseendaga selles olukorras peab, milliste järeldusteni jõuab. Konfliktses olukorras üldjuhul ei pea väljend „vaikimine, kui nõusolek” paika.

Taoliste käitumisstsenaariumite aset leidmine võib olla alguspunktiks hilisematele „Võitlen” käitumismustritele, sest ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja….

„Võitlen”

Verbaalne õigustamine, teise osapoole vastusüüdistamine, põhjuste otsimine, mis kinnitavad minu õigsust ja teise eksimust.
Eelpool välja toodud käitumisviisid üldjuhul ei soodusta eriarvamustega toimetulekut selliselt, et jõutaks mõistuslikult parima lahenduseni ja head suhted säiliksid.

Kuidas teha nii, et meis ei vallanduks „võitle või põgene” reageeringud?
Lähtudes teadmisest, et meie ise saame anda oma ajule käskluse on järelikult võimalik konfliktses olukorras tekitada üks „tühi hetk”, kus ma saan luua distantsi selle olukorra suhtes, mis vajab minu reageeringut. Oluline on luua teadlik, mitte tunnetele („kuuma reaktori” efekt) ja väljakujunenud käitumismustrile baseeruv reageering. Proovi anda oma ajule käsklus „Stop! Ma ei pea mitte midagi tegema!” (tuleneb Alexanderi tehnikast). Sellest käsklusest tulenevalt peaks vallanduma seisund, kus inimene ei mõtle, ega tunne, ta hetkeks lihtsalt eksisteerib (lihaste lõdvestumine). Olles selles seisundis ära käinud, peaks tekkima distantsvaade olukorrale, milles inimene on. Distantsilt vaade võimaldab reageerida mõtestatumalt, soovitumalt (selliselt nagu ma tahan reageerida, mitte nii nagu ma olen harjunud või nii nagu minu seest tuleb) konfliktsele olukorrale, luues eelduse lahenduste otsimisele. Täiendava soovitusena, konfliktses olukorras hingake paar korda sügavalt ja rahulikult, viige oma tähelepanu hingamisele, samal ajal andes ajule „stop!“ käskluse Inimestele on omane tahta kõigepealt olla mõistetud ja alles seejärel mõista teisi, mis juhtuks, kui proovime oma suhtluses liikuda rohkem „mõistan-mõistad” paradigmale, kui paljud konfliktid saaksid lahendatud inimsuhteid kahjustamata või jääksid üldse tekkimata?

Jana Karilaid